Polümeeride suures maailmas,PVC (polüvinüülkloriid)ja plasti mainitakse sageli vaheldumisi, mis viib väärarusaamani, et need on identsed. Lähemal vaatlusel selgub aga, et kuigi mõlemad on polümeerid, on neil erinevad omadused, rakendused ja omadused. Selle artikli eesmärk on selgitada erinevusi PVC ja plasti vahel, tuues esile nende ainulaadsed atribuudid ja kasutusviisid.
PVC ehk polüvinüülkloriid on vinüülkloriidi monomeeride polümerisatsioonist valmistatud spetsiifiline plasttüüp. See protsess hõlmab selliste initsiaatorite kasutamist nagu peroksiidid või asoühendid soojuse või valguse mõjul polümeeriahela moodustamiseks. PVC-d iseloomustab selle valge, pulbrilaadne välimus suhteliselt madala tihedusega (umbes 1,4 g/cm³) ja klaasist üleminekutemperatuur vahemikus 77–90 ° C. See on tuntud oma halva stabiilsuse ja valguse jaoks, nõudes sageli stabilisaatorite lisamist selle vastupidavuse suurendamiseks.
Teisest küljest on plastik laiem termin, mis viitab mitmesugustele polümeeridest valmistatud sünteetilistele või poolsünteetilistele materjalidele. Plastik koosneb tavaliselt vaigust, mis on primaarpolümeer, koos mitmesuguste lisanditega, näiteks täiteained, plastifikaatorid, stabilisaatorid, määrdeained ja pigmendid. Plastide omadused võivad sõltuvalt vaigu tüübist ja kasutatud lisanditest väga erineda. Näiteks on mõned plastid nagu polüetüleen (PE) väga elastsed ja neid saab venitada juhtmeteks, teised, näiteks polüpropüleeni (PP), on tuntud oma jäikuse ja keemilise vastupidavuse poolest.
PVC -l on sõltuvalt selle koostisest mitmesuguseid füüsikalisi omadusi. Pehme PVC, mis sisaldab suuremat plastifikaatorite kontsentratsiooni, on paindlik ja madalam karedusega, mida tavaliselt mõõdetakse kaldal skaalal (50–90). Kõva PVC sisaldab seevastu vähem plastijaid ja on jäigad, kalda D skaalal (60–85) mõõdetud kõvadus. Kõva PVC-l on suurem tihedus (1,35-1,45 g/cm3) ja paremad mehaanilised omadused, näiteks tõmbetugevus (40–60 MPa) ja löögikindlus.
Plastidel on üldiselt lai valik füüsilisi omadusi. Mõned plastid on jäigad ja tugevad, nagu nailon või polüester, teised aga paindlikud ja elastomeersed, nagu silikoon või polüuretaan. Plastide füüsikalised omadused on kohandatud vaigu ja lisandite valiku kaudu konkreetsete rakendusnõuete täitmiseks.
PVC ainulaadne omaduste kombinatsioon muudab selle ideaalseks mitmesuguste rakenduste jaoks. Seda kasutatakse ehitustööstuses laialdaselt akende, uste, torude ja põrandakatete jaoks selle vastupidavuse, ilmastikukindluse ja kulutõhususe tõttu. PVC -d kasutatakse ka elektrikaablites, siltidel ja tarbekaupades, näiteks krediitkaardid ja CD -d. PVC mitmekülgsus võimaldab seda töödelda erinevateks vormideks, sealhulgas lehed, torud, profiilid ja filmid.
Plastidel on nende laiaulatuslike omaduste tõttu veelgi laiem rakendus. Neid kasutatakse pakendites, autotööstuses, elektroonikas, meditsiiniseadmetes ja lugematul hulgal muid tööstusharusid. Mõningaid plastid, näiteks polüetüleentereftalaadi (PET), kasutatakse pudelites ja toidumahutites, teisi, näiteks polüoksümetüleeni (POM), kasutatakse täppismasinate osades nende kõrge jäikuse ja kulumiskindluse tõttu.
Kokkuvõtlikult, samal ajalPVCJa plastik on mõlemad polümeerid, need erinevad märkimisväärselt oma keemilise koostise, füüsikaliste omaduste, rakenduste ja keskkonnaalaste kaalutluste poolest. PVC on konkreetset tüüpi plastist, millel on ainulaadsed omadused, mis muudavad selle ideaalseks ehituse, elektri- ja tarbekaupade rakendusteks. Plastics seevastu on laiem kategooria, millel on lai valik omadusi ja rakendusi. Nende erinevuste mõistmine on konkreetsete rakenduste jaoks õige materjali valimisel ja polümeeri kasutamisega seotud keskkonnaprobleemide lahendamisel ülioluline.
